Nàdalavahetus

Laupàeval kàisime Vogheras linnapàevadel ja ùhtlasi muidugi Monica juures sòòmas:)

Kùll on raske lapsega sellised laatasid ja muid rahvarohkeid kohti vàisata.Jube.

Aga muidu oli kòik pàris vinge.Mulle meeldis muidugi just see sòògipoolise osa.Palju erineivaid riike olid oma tùùpiliste suupistete ja muu mandiga esindatud.Ka Soome:).Ja Saksamaa oma bretzelitega.Neid oli nii soolaseid, kui magusaid.Ikka sòòk, muud peas ei keerle ju.

Mùùdi ka bioloogilisi pehmeid mànguasju, mis oli minu jaoks uudis:D

Ja siis tuli vàlja veel, et ma olen ka vahepeal vist allergikuks muutunud.Asi selline, et viimased poolteist nàdalat umbes on enesetunne kohutav olnud.Nina sùgeleb otsast àra.Seest tàitsa katki.Silmad kipitavad koguaeg.Kurk on kàhe ja kòrvetab.Suulagi ja ka kòrvad seestpoolt kuskilt sùgelevad nii, et òòkima ajab.Katsu sa siis seda suulage sùgada.Aevastan pàevas umbes 15 korda.Pea on tàitsa paks otsas.Ometi sain aru, et see ei ole kùlmetus vaid midagi muud.See ebameeldiv enestunne ei ole isegi òòsiti enam magada lasknud ja tànu sellele olen pidevalt pooluimane.No ja nùùd Monicaga rààkides, kes on vaevelnud allergia kàes aastaid, ùtles, et mul on tàpselt sama lugu mis tal.Kui làhen kuskile rohelisemasse kohta, siis on tòesti tunne, et anna otsad àra, hulluks ajab, ma ei suuda muud teha kui nina, suud, kòrvu ja silmis ùgada.Vàkkkk.

Apteegist leidsin abi ja erinevust on kohe tunda:)