Mul on selle teema pàrast tegelikult juba vàike stress.Ma ei tea, kas selle pàrast on nii vàga vaja pòdeda, aga mida aeg edasi seda rohkem see asi mind stressab.Mul on kohati juba hàbi oma lapse pàrast.Eriti kui ma kuulen juttu, et Isabella vanused lapsed juba ammu potil kàivad.See tàhendab, et ikka juba kuid.Mis tal siis viga on, et tema selleks vòimeline pole.Just nimelt jààb mulje, et ta pole vòimeline aru saama, millal tal sealt midagi tulema hakkab.Ta vòib mulle kùll teatada, et pissi tuli, kui see juba pùksis on, aga mitte sekunditki varem.Samas mòtlen, et asi ehk hoopis minus, et ma pole ikkagi piisavalt jàrjekindel olnud.Olen seda varemgi endale lubanud, et nùùd harjutame nii kaua, kuni potil kàima hakkab ja ennem alla ei anna.Kòiges muus on ta pàris kiire òppima, harjuma, aga pott oleks nagu mingi jube vastumeelne asi, mida mitte mingi nipiga omaks ei vòeta.Ma nàen, et siin ei ole see suur probleem, kui 2-3 aastane alles pamperseid kannab ja selles mòttes vòibolla ma olengi lasnud asjal nii kaua venida.Eestis olles arvatavasti oleks juba màhkuvabad, kuna kòigil tuttavatel, sòbrannadel lapsed sel ajal asjatavad juba ise.Kuidas on vòimalik laps potile saada??!!Ma ei taha uskuda mingit juttu, et ju ta siis selleks veel valmis pole, no ei usu seda.Ja soovitus, et lasta tal ilma màhkmeta olla ja pùksi lasta, et siis tunneb kui paha on màrjalt olla, ei kehti meie puhul.Olen sedasi palju kordi teinud ja ta vòiks tundide viisi oma portsu otsas istuda nii, et silm ka ei pilgu. Tundub, et ma pean iseloomu kasvatama hakkama ja eriti kannatlikust, mida mul pidevalt puudu jààb:(........oi ma ei vòi.Kaks potti ja ùks prilllaud ootavad ja ei midagi:(
reede, 18. jaanuar 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Mul mingeid erilisi nippe ei ole. Ma panin tüdrukut potile vist mingi päevas korra või ülepäeviti. Tavaliselt ta vingerdas ära ja pistis röökima või lennutas poti teise toa seina. Lasin tal ka märgade pükstega olla, aga plikat see ei kõigutanud.
Aga ühel hetkel, kui ma jälle teda potile panin- jäi ta sinna istuma ja tegi oma häda ära. Ja nii see jäigi! Tüdruk oli siis 2.5a.
Umbes kuu aja pärast hakkas ta ise märku andma, millal potile tahab. Meil on selles suhtes ka vedanud, et öösiti ta alla ei tee. Peab kasvõi 10 tundi vastu. Poisiga oli mul öösiti teine lugu. Aga poiss hakkas ka ise käima.. lihtsalt ühel päeval istus potile ja kogu lugu. Tal oli ka vanust 2,5. Noh mõne arvates ikka väga palju. Aga ma ei viitsinud ei ennast ei last stressata selle potitamisega.
Hakkab ta sul ka käima. Kuigi ausalt öelda oli mulgi vahepeal selline periood, kus ma mõtlesin, et tüdruk läheb vist küll mähkmetega kooli :D
Noh, kui see sind lohutab, siis ei ole sa ainuke. Kõikide lapseteemadega on nagu hakkama saadud, aga vot see potiteema hõljub nagu mingi rünkpilv pea kohal ja vaevab mind iga päev.
ma hakkasin mõlema lapsega peale 2-aastaseks saamist selle asjaga tegelema. põhiliselt käis see nii, et iga kümne minuti tagant küsisin, kas on pissihäda ja panin ka profülaktika mõttes potile istuma. poisile andsin vana raadio näppimiseks ja tüdrukule mõne ilusa raamatu. pärast said auhinnaks kommi ka muidugi :)
ööseks panin voodisse nn. mähkmelina, et oleks halb olla, kui voodi märg on. tihti aga see ei seganud... igatahes üsna ruttu peale potilkäimise treenimist võtsin mähkmed ära ega kasutanud neid enam kodus. ja väljas ka järjest harvemini. ja muidugi rääkisin kogu aeg, et suured lapsed käivad ise potil ja iga potti pissi-kakategemise eest kiitsin taevani :)
jõudu teile!
Postita kommentaar