Umbes nii ma tunnen ennast praegu.Nimelt tàna trepikojas ùks majakaaslasest naiska teretas mind ja mina nagu alati teretasin vastu.Tema seda ei kuulnud ja kùsis vàga ùlbel toonil, et kuule kas sa kunagi ei tereta vastu......mina ei saanud hoobilt pihtagi ja kùsisin, et kes ei tereta.Tema vastu, et sina...ma pole kùll kunagi kuulnud ja marssis minema.Sinna juurde kàis hàsti vòlts naeratus ja hàsti ùleolev pilk.Ma olen tàitsa shokis, sest sellisel toonil pole minuga kunagi keegi rààkinud.Ma ei saa ennast sùùdi ka tunda, sest tean, et teratan inimesi alati ja vastan neile, kui nemad seda teevad.Minu viga on see, et teen seda liiga vaikselt.Seda ma tunnistan, aga see on mul kohe veres......ma ei suuda hààlt tòsta, eriti veel, kui ma inimest ei tunne.Ma ei tea, kas see on minu iseloomu viga vòi lòòb tuim eesti veri siin vàlja, aga see hòikamine ja kallistamine jne. see ei istu mulle.Ka peale 5 aastat siin elamist ma ei suuda seda vabalt teha....ei tule naturaalselt.Kusjuures ma absoluutselt ei arva, et olen antipaatne ja ùlbe inimene.Alati proovin olla sòbralik ja jutukas, aga nàed mònele olen siiski vastumeelne.Nùùd tean, et mul on oma majas keegi, kellele ma vastukarva olen.Ja see ei pane mind ennast ùldse hàsti tundma, vastupidi:(
teisipäev, 20. november 2007
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
oo see tuleb nii tuttav ette :)
nàiteks mul on tihti vaja yle kopli mòòtu kontori kellelegi tervitada ja selle sinu naabrinaise reaktsiooni pòhjal mòistsin, et mul vist juba miljon vaenlast, kuna ma ei suuda kuidagi yle terve ruumi karjuda nagu itaallased 'CIIAAAAOOOOO MAAARIOO!'
Hàhh, kah nüüd asi, mdia südamesse võtta! Ega sa ei saagi lõpmatuseni kogu palazzo muttidega hea sõps olla!
Ma olen juba ammu harjunud kõva ja selge häälega "buondzorno sinjoora" röökima, mis tõttu olen ma "molto gentile e carina" :D
Mis ei tähenda, et mul oma antipaatiaid poleks ... vastastikkust loomulikult.
Postita kommentaar