Minu uus(vana) ratas.

Nùùd on siis mul ka lòpuks oma ratas.Kuna see seisis garaazis tàiesti kasutult, siis otsustasin selle endale vòtta.Algul oli kùll jutt, et me ikka ostame mulle uue, aga see tundus mulle rohkem raha raiskamisena, kuna ega see vàlimus mulle eriti korda làhe.Peaasi, et sòidab.Ja sòidab....kuidas veel!Ratas ise kuulus tegelikult Leo vanaemale, aga ta pole sellega kunagi sòitnud.Aastaid on tal nii 8 ringis.Panime siis Isabellale ka tooli ratta peale ja sòit vòis alata:).
Tegelikult on see nii jube.Ma pole mingi 15 aastat ratta seljas olnud ja ega ma ikka enam ei oska kùll.Eriti jube on muidugi siin autoteedel sòita.Seda ma olen vòimalusel vàltinud, kuigi see pole eriti kerge siinsete teeoludega.Jalad mul vàrisevad ikka pàris tugevalt ja poole maa pealt mòtlen alati, et oleks juba kodus:D.Samas rattasòit, kui fùùsiline tegevus meeldib mulle vàga(va. màest ùles sòita).Olen alati linnast vàlja sòitnud, sest seal pole liiklust ja mònus on nende aasade vahel loogelda.Bellale meeldib ka ònneks vàga , niiet nùùd on meil ùhine hobi......rattasòit.