Eile kàisid lapsed teatris.Kohalikus.See oli muidugi valikuline, aga ma ei nàinud pòhjust miks mitte teda ka lasta minna.Vaadati mingit lasteetendust.Mul on seoses sellega tegelt natuke hapu maitse suus.Kuna see oli tema esimene kord teatris, oleks vàga tahtnud mingit màlestust, pelae pileti.Paar pilti nàiteks.Loomulikult ma kùsisin, et kas nad saaksid pilet teha....vastus oli ei.Et teatris ei tohi ju teha ometi pilte.Noh....oleks ta òelnud, et neil on seal lastekarjaga palju tegemist jne.aga et teatris pilti teha ei tohi, see on absurdne.Loomulikult tohib, olen seda isegi teinud.Ega see supermarket pole.Huvitav, kas teised emad ei ole huvitatud mònest pildist vahest.Ma ei nàe kunagi kedagi kuskil pildistamas, ise olen nagu friik, muudkui klòpsin.Kas see on mingi eestlastele omane komme?!No kui siin rààgitakse turvalisusest, et ei tohi teha, siis ma saan sellest isegi aru, aga no vahel ainult minu omastki.Eks ma siis tuleviksu ka salaja proovin klòpsida jooksu pealt.Kahju ju, kui see aeg làheb niimoodi mòòda, et mul pole peale isiklike màlestuste mitte midagi.Kui Bella kunagi suurem on, oleks ju tal huvitav vaadata mònda lasteaia pilti.Mul on neid sadu ja aeg-ajalt ikka vaatan ja olen òlnnelik, et mul see vòimalus on.Ok, whatever.
Kui varem oli graafikus kirjas iga sòògi kohta, et natuke, pool, mitte midagi....siis nùùd on palju, kaks korda, pool:).See on minu jaoks tòeline vòit.Tal on ka eag kasvama hakata lòpuks:)



